AVALIKU HALDUSE REFORM
Lähtuvalt eesmärkide püstitamisest on neid avalikus sektoris harva võimalik täpselt sõnastada,
mis on kindlasti eespool mainitud umbusaldamise üheks allikaks. Isikud, kes igapäevaselt
süsteemis viibivad, peavad algatama ja on ka ainukesed, kes efektiivselt on võimelised eesmärke
hindama ning läbi selle ka sihti silmas pidades eesmärke objektiivselt lahti mõtestama.
(Sorensen 2002, 264)
Institutsionaalse legitiimsuse1 kriteeriumit silmad pidades võib järeldada, et “Organisatsioonid
on efektiivsed juhul, kui organisatsioonivälised hindajad peavad nende institutsionaalset
raamistikku ja otsusetegemiste protseduuri sobivaks.“ (Sorensen 2002, 265) Väga tihti on
riigiasutuste juhtpositsioonidele paigutatud isikud, kes on süsteemi poolt ametikohale “sobivad”,
kuid professionalsust nende töövõtetes või eesmärkide seadmises ei väljendu. See koormab