Eesti kirjanduse ajalugu II
maised ihad, vaid luuletaja on nagu poolelid väljavalitud jumalik isik, kes draagikat vahendab.
See muutus juhib muidugi klassikalisse perioodi (,,Õnne varjutus").
Underil süveneb narratiivsus (jutustav) ja tipneb ,,Õnnevarjutuses". Kui rääkida klassikalisest
ballaadist, siis ,,Õnnevarjutus" oleks selle musternäide. Suuruse ja sügavuse mõõdet toetab
see, et Under toetub suurtele tekstidele. ,,Õnnevarjutuse" sisu ja ainese järgi saab väita, et
põhiallikateks on Piibel, Baltisaksa legengid ja Eesti rahvaluule. Baltisaksa elementi on
püütud üldistavalt tõlgendada Underi saksapärasus (saksa aines ja saksa kultuuritaustaga).
Under hakkab kirjutama Eestist 30ndate aastate lõpus, muutub tähtsaks 40.-50. aastate
jooksul.
,,Jõulutervitus" Marie Under 1941 kodumaa motiiv, lein, ootuspärane motiiv, rahvuslik
kiht on otseselt tekstis olemas, otsene ajakajaline, esimene küüditamine ja sõda, pöördumine
küüditatute poole.