LÄÄNE FILOSOOFIA
Inimeste rumal
elamine ja rumal suremine ajas teda nutma, siit ka tema nimetamine ,,nutvaks" mõtlejaks.
Herakleitose mõtlemine sarnanes idamaade mõtlejate omaga. Herakleitos põlgas inimesi,
kes ei näe seda, mis ON, seda, millega nad igapäev vahetult kokku puutuvad.
Herakleitoselt on meieni säilinud üksnes fragmendid, mille keskseteks terminiteks on
2
logos, kosmos, tarkus (vt. Herakleitose fragmendid). Sõna logos tulenes sõnast legein
(tõlkes: korjata kokku) ja tähistas Herakleitosel seda, mis ON. Kosmost mõistis
Herakleitos kui loomisprotsesside ja lagunemisprotsesside lõputut vaheldumist. Kosmose
protsessi, milles igavik ja aeg on teineteisega lahutamatult seotud, võrdles tulega. Mõistis
saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (selle, mis muutumises jääb
samaks) ühtsust, milles rõhutas saamist. Lääne filosoofia ajaloos eristatakse Herakleitose
ja Parmenidese joont. Parmenides (6. 5. s. e.m.a