sisepingete, deformatsioonide, pragude ja muude defektide tekkimise ohtu. Peamised karastusviisid on järgmised: 1) Karastamine ühes keskkonnas, joon 14.1, kõver 1, on tehnoloogiliselt kõige lihtsam. Vajaliku temperatuurini kuumutatud detail asetakse jahutusvedeliku kuni täie jahtumiseni. Meetod kasutakse lihtsa kujuga detailide karastamisel, kusjuures jahutuskeskkonnaks süsinikteraste korral kasutatakse vesi, legeerterastele mineraalõli. Meetod saab kergesti mehaniseerida nii, et detailid ahjust automaatselt tulevad karastusvanni. Keeruka kujuga detailidele see meetod ei sobi. 2) Karastamine kahes keskkonnas, joon 14.1, kõver 2 erineb eelmisest sellega, et detail algul jahutatakse keskkonnas suurema jahutuskiirusega (vees), ja temperatuuril, kus auseniit muutub stabiilsemaks (alla C kõvera tippu), asetakse aeglaselt jahutatava keskkonda (õlisse)
o 1) 550-650 C on vajalik kiirem jahutus austeniidi lagunemise vältimiseks; o 2) 200-300 C – aeglasem jahutus karastuspingete vähendamiseks ja pragude tekke vältimiseks. Enamkasutatavaiks karastuskeskkondadeks on vedelikud – vesi, mitmesugused vesilahused (peamiseks süsinikteraste karastamiseks) ja õlid (legeerterastele). Mõnede legeerteraste korral kasutatakse ja õhuga jahutamist. Vees karastamise puuduseks on detaili ebaühtlane jahtumine ristlõike ulatuses ja suur jahtumiskiirus temperatuurini vahemikus 200-300 C o , mis põhjustab suuri sisepingeid. Õlis jahutamisel peab arvestama õli süttimist ja detaili kattumist õhukese oksiidkilega – mustamine, mida tehakse spetsiaalselt, kui on vaja saada tumedat pinda. Tabel 2: terase jahtumiskiirused mitmesugustes karastuskeskondades
annaabi.ee 
