suunitlusega ringikeste 9 isiku poolt ilma Leninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena. 1902 taasasutati partei Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus kuid lõhestatus jäi püsima. Parteijuhid 1918–1924 Vladimir Lenin 1922/1924–1953 Jossif Stalin, peasekretär 1953–1964 Nikita Hruštšov, esimene sekretär 1964–1982 Leonid Brežnev, alates 1966 peasekretär 1982–1984 Juri Andropov 1984–1985 Konstantin Tšernenko 1985–1991 Mihhail Gorbatšov, pidi 23. augustil 1991 peasekretäri kohast loobuma. Organisatsioon Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress
Seal õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, kaasaegse embrüoloogia üks rajajaid Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt. Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena. 18241855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal korporatiivne üliõpilasriik legaliseerus. Eesti üliõpilaste koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. Kalevipoja õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (18731881 tegutseti selts Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sini-must-valge trikoloor. 1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorski Jurjevski Universitet. 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest
annaabi.ee 
