ASTRID LINDGREN
iseendaks.
Oma pika elu jooskul pidi Astrid Lindgren kaotama rohkesti lähedasi inimesi. Tema
abikaasa suri 1952, ema 1961, isa 1969, armastatud vend Gunnar 1974. Mida aeg edasi,
seda enam tuli tema loomingusse surmateema. Sest ka lapsed vajasid lugusid, millele
toetuda, kui neil tuleb tegemist teha surmaga, et hajutada muret ja hirmu. Selliste
lugudega nagu "Mio mu mio"(1954), "Päikesevälu" (1959) ja "Vennad
Lõvisüdamed"(1973) suutis ta leevendanda lapses surmahirmu, näidates elu seal,
teispoolsuses, Päikesevälu või Nangijaalana, idüllilise ja kauni seiklusmaana. Tal läks
korda trööstida inimese hinge tema üksinduses. Leinakuulutused stiilis "Saame kokku
Nangijaalas" olevat Rootsi ajalehtedes tavalised.
12
Nüüd on Nangijaala teele asunud Lingren ise. Ja suurim kirjaniku autasu Nobel jäi tal
ikkagi saamata. Ehkki tema on 20
annaabi.ee 
