Meditsiiniajaloo konspekt
Quetelet'ga vt edaspidi siin ptk-s.)
Saksamaal viis sarnaseid uurimusi vaesuse seos haigestumusega läbi R. Virchow, kes
sattus analüüsima Sileesia kangrute seas 1848. aastal puhkenud tüüfuseepideemiat. Ka
Saksamaal sai epidemioloogiline uurimistöö seotuks rahvatervishoiu praktikaga.
Epidemioloogia toetas nakkushaiguste kontseptsiooni väljakujunemist. Huvitava uurimuse
vastavas vallas tegi taani arst Peter Ludwig Panum (1820-1885), kes kirjutas põhjaliku
analüüsi 1846. aasta leetripuhangust Fääri saartel, näidates ära haiguse kulgemise teed
inimeselt inimeseni ning jõudis järeldusele, et tegemist peab olema nakkusliku fenomeniga.
Inglismaal deklareeris enda soovi teha kindlaks epideemiate toimimise loogika William Farr
(1807-1873), kes kasutas oma töös järjest mahukamaks muutuvaid statistilisi andmeid
elanikkonna kohta. Farr keskendus epideemiatele, esmalt rõugetele, mida arvas (aastal 1840)
tekivat perioodiliselt ebatervislikus keskkonnas. Alles 1860
annaabi.ee 
