Okupatsiooniaegne trükitsensuur Eestis
aasta juuni algul võeti arvele kõik
kirjutusmasinad ja paljundusaparaadid. Kirjastustöötajatelt nõuti laitmatut poliitilist
minevikku. Neljandik ilmunud trükistest oli ühiskondlik-poliitiline. 1947. aastast hakkas
kehtima nõue kirjastusplaanide koostamiseks kolmeks aastaks ette.
Raamatute hävitamine saavutas haripunkti 1949. aastal. Võõrkeelne kirjandus kuulus
laushävitamisele ilma igasuguste nimekirjadeta. Näiteks raiuti puruks kogu Riikliku
Raamatukogu Preesi tänava kiriku leerisaali koondatud võõrkeelne kirjandus. Palju seda oli,
ei tea, aga timukale maksti töö eest 19 000 rubla. Kuna väliskirjandusena defineeriti
"väljaspool N. Liidu piire ilmunud kirjandus alates 1917. aastast" (see on tsitaat, tean isegi, et
1917. aastal mingit N. Liitu veel polnud), siis kuulus selle määratluse alla ka kogu eesti
kirjandus. Seda siiski otsast raiuma ei hakatud, hävitamine jätkus nimekirjade ja eri trükiste
kategooriate järgi, järk-järgult keelati 1952
annaabi.ee 
