18.sajandi Eesti ülevaade
Koolide ülalpidamine pandi maata talupoegade õlule, kes olid pärisorjadest muudetud
teoorjadeks ja kellel seetõttu polnud ka tegelikku majanduslikku jõudu rahvahariduse
edendamiseks. Olukorda leevendas mõningal määral rändõpetajate ametisse panemine, kes
juhendasid laste lugema õppimist. Rändõpetajate tegevust täiendasid pühapäevakoolid:
lapsed õppisid pühapäeviti lugema mõne ärksa vaimuga talupoja juhtimisel. Tekkisid ka
parandus- ehk järeleaitamiskoolid, kus õpetati leeriealiseks saavaid noori, kel lugemine
selleks ajaks veel selge ei olnud. Sajandi keskel toimunud usuvahetusliikumise käigus tekkis
ka märkimisväärne hulk õigeusu koole.
19. sajandi keskpaik tõi kaasa otsustava muutuse eestlaste kultuurilises eneseteadvuses ja
-teostuses: leidis aset rahvuslik “ärkamine”. Ideelised mõjud tulid peamiselt Lääne-
Euroopast. Tähtsaimad autorid, kellele toetuti, olid Johann Gottfried Herder ja Jean-Jacques
Rousseau