Meditsiiniajaloo konspekt
a, ettekäändeks soov luua "rahvuslikku farmakoloogiat" lahkuma ning tema
järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli
teadustööd kujundanud õppejõud.
Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline
histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud
teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg).
Rahvusvaheline tuntus oli ka prof. Aleksander Paldrokil (1871-1944), kelle edu leepraravis
kohalik ajakirjandus kippus serveerima kui lõplikku lahendust pidalitõve väljajuurimisel
(tegelikult sai Paldrocki nn söehappelume meetodiga siiski vaid haiguse arengut pidurdada).
Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti
prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli
arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, vaatamata sellele, et tema teaduslik
annaabi.ee 
