E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Ma olen teie peale kade.»
«Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva
pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on
rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga
kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse.
Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia
leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima
hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on.
Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus. täitüar parajasti tuppa
astub.»
«Ma nän, teie ise armastate oma tüart enam kui mõigi peigmees pruuti.»
«Teistviisi kül, aga truumalt.»
«Kahju.»
«Kuidas .
annaabi.ee 
