Anne Vabarna
keelde, kuid lugemiku II osas on originaalmaterjal juba ülekaalus. Teaberohked ja nauditavad on A.
O. Väisänen käsitlused setu laulikutest (koos tekstinäidetega tutvustatakse ka A. Vabarnat) ja setu
rahvamuusikast. Samas leidus ka P. Voolaine enda eepika-katsetus "Palakõsõ' jutlast "Kuningas
Seto"" [Fragmendid lugulaulust Kuningas Seto], mida kokkuvõttes tuleb kviteerida siiski
ebaõnnestumisena, sest autor pole suutnud piisavalt hästi imiteerida traditsioonilist leelovormi.
P. Voolainel tekib aga uus viljakas idee: kuivõrd ta ise pole suuteline looma setu eepost, võiks seda
teha ehtne rahvalaulik, kellele sobiv teema ja loo sündmustik on ette antud. 1927. a. veebruaris
saatiski ta Annele kirja, mis sisaldas tulevase eepose "Peko" kondikava. Et kiri ise pole säilinud,
pole võimalik enam tuvastada, millises ulatuses ning kui täpselt järgis laulik saadud näpunäiteid.
Võib vaid oletada, et eepose sündmustikus on laulik järginud P
annaabi.ee 
