E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel
Mönnikhusen
teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur-
344
jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.»
«Ma ei saa teie sõnadest aru,» ümises Agnes kogu kehast värisedes.
«Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.»
Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku.
«Teie valetate!» hüüdis ta järsku.
Ivo ainuke silm välkus.
«Teie armastate seda inimest,» urises ta kokku surutud hammaste vahelt.
Agnese näo üle sähvis verevool, mis kõhe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla
häälega ütles ta: «Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi -- kas kuulete, Ivo
Schenkenberg!
-- mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.»
«See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,» kiristas Ivo viha pärast