Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
,,Et te kõik põleksite!"
Elisa haare nõrgenes, kuid poiss surus end tugevalt tema vastu.
,,Hävita nad. Palun."
,,Sa kahetsed seda, usu."
,,See on mu palve ja käsk, kui prints. Maksa kätte oma esivanemate eest, nad on selle ära
teeninud."
Elisa noogutas ja keskendus rikkalikul häärberil.
,,Oo puhastuse püha tuli, neela kõik raev, mida leiad neis tumedais südameis."
Punane telliskivi, millest rohketorniline hoone sajandeid tagasi ehitatud oli, lahvatas
leekideis. Akende killustaval plahvatamisel kostus seest karjeid ja meeleheidet see oli
kontrollimatu kaos: tuli neelas kõik.
,,Ma põrmustan su," käratas peremees kui kõu ja tumedate silmade raevunud välkumisel
laskis püssist mitu kuuli järjest. Kiskjaliku reaktsiooniga tiivuline põikas nende kõikide eest
eemale. Talle piisas vaid ette kujutada, et nad ei riiva teda, ja kuulid justkui muutsid oma
trajektoori tema tahtel, kaldudeski kõrvale.
,,Lähme siit, Jerome."
,,Ei!"