Retsensioon filmist „Nimed marmortahvlil”
Kommertskooli klassiruumis. Enamus poistest ju tegelikult kartsid astuda lahinguväljale, kuid
siin sai määravaks noortepärane kambavaim ja patriootlikkus. Arvan, et paljud neist ei oleks
oma loomu ja isiksuse tõttu sõdalaseks sobinudki, kuid kodumaa truudus ja soov olla
sõpradele meelepärane kaalus selle üle.
Filmi vürtsitas suurepäraselt peategelaste Henn Ahase ja Marta armuafäär, mis oli
erutavaks killukeseks masendavasse sõja meeleollu. Kahe noore omavahelised leegitsemised
paiskasid esile juba peale esimest kohtumist. Ebarealistlikult juhtus ka taaskohtumine peagi,
kus valiti juba ühine teekond. Nende vahel tundus kõik kohe nii kindel ja määratud olevat.
Armunute kiindumus ja üksteisest sõltuvus oli domineeriv kogu filmi vältel. See oli kauniks
vahepalaks külmale veresaunale. Kõige selle kütkestava ja meeldiva sees oli minu jaoks ka
üks pisike häiriv tegur Hennu vanem vend. Tema olemus ja punaste poolele minek oli kui
annaabi.ee 
