V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Südantlõhestava kisaga jooksid hulgused laiali, visates palgi laipadele. Polnud vahet
julgete ega argade vahel, kõik panid plagama ja teistkordselt tühjenes kirikuesine.
Kõigi silmad pöördusid kiriku fassaadi ülaosa poole,
407
kus tõepoolest midagi eriskummalist sündis, ülemisel galeriil, fassaadi keskmise roseti
kohal põles kahe kellatorni vahel suur lõke, sädemeid üles keerutades. Vahetevahel viis tuul
sellest korratust ja mässavast leegit-susest mõne tulekeele koos suitsuga kõrgele üles. Tulest
allpool sülitasid balustraadi alt, mille võre läbi lõke paistis, kaks vihmaveetoru nagu mingi
koletise suud vahetpidamata hõõguvat vihma, mis hõbedase joana mööda fassaadi
mustendavat alumist osa alla voolas. Mida enam need vedela tina joad maale liginesid, seda
enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab.