oli sunnitud teenima sõjaväes kuni 46. eluaastani, kuid Rooma armee peamise osa moodustasid siiski raskelt- relvastatud jalavägi . Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pikkade viskeodadega. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseabinõudeks olid kilp, kiiver ja raudrüü, mille ülesandeks oli rinna kaitsmine. Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Peale nende oli leegionides veel mitut liiki käsitöölisi ja toiduvalmistajaid.
ning ka osaliselt rindel. 1942. aastal loodi Eesti SS-leegion, kuhu hakati värbama vabatahtlike värbama, kuid sinna läksid ainult vähesed. Seetõttu kasutati osalist sundmobilisatsiooni. Hiljem sai selle leegioni nimeks 20. Eesti SS-diviis. 31. jaanuaril 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas. Suurem osa neist mobiliseeritutest koondati piirikaitserügamentidesse ning osa jäi kohalikesse leegionidesse. 1944./1945. aasta talvel moodustati uus 20. Eesti SS-diviis, mis tegutses Saksamaal ja suutis Punaarmee rünnakuid, aga kui Saksamaa kapituleerus, siis suurem osa diviisi meestest langes Punaarmee kätte ning vähesed suutsid põgeneda Iglismaale või Ameerikasse. Oli ka inimesi, kes tahtsid võidelda iseseisva Eesti eest ning lõid mesti soomlastega. 1941. aastal loodi Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega Eestis. 1943. aastal algas põgenemine Soome saksa mobilisatsioonist
korraldatud sõjaväega. Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Sõjavägi koosnes kodanikest, iga Rooma kodanik oli sunnitud teenima sõjaväes 17.- 46. eluaastani. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Sõjaväe peamise osa moodustas jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, põhiliselt talupoegadest. Sõjavägi jagunes leegionidesse, igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest; hiljem leegioni meeste arvu suurendati (4500 kuni seitse tuhat sõdurit). Leegionisse kuulusid ka toiduvalmistajad. Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja viskeodaga
annaabi.ee 
