V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta oli
kaltsudes ja kõndis longates, vedades teist jalga järel. Teise mehe kahvatu ja naeratav nägu
on lugejale juba tuttav.
Kuningas silmitses neid hetke sõna lausumata, siis pöördus ta järsku esimese poole:
«Kuidas su nimi on?»
«Gieffroy Pincebourde.»
431
«Mis amet?»
«Hulgus.»
«Mis sa sest neetud mässust tahtsid saada?»
Hulgus vaatas kuningale käsi kõlgutades lollakalt otsa. See oli üks neid kõlupäid, kelles
niisama palju mõistust leidub kui leegikustutaja all valgust.
«Ma ei tea,» vastas ta.
«Teised läksid, mina läksin ka.»
«Te tahtsite jultunud kombel oma peremehe, foogti kallale tungida ja teda paljaks
riisuda?»
2
5
5
«Mina tean ainult nii palju, et teised läksid kuhugi midagi võtma. See on kõik.»
Üks ammuküttidest näitas kuningale kõverat nuga, mis hulguselt ära oli võetud.
«Kas sa tunned seda riista?» küsis kuningas.
«Jah, see on mu aianuga. Ma töötan viinamäel.»
«Kas see mees on su kaaslane