"leegikeeled" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.» Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled vuhisesid sinna-tänna -- ei muud häält enam, ainult tule pragin . . . 89 Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga need, kes õnnetu tuleroaks saanud poisi nägu olid näinud, raputasid vaikselt pead. Kahtlane imestus täitis kõiki. «On ta juba valmis, või laseb ta ennast häält tegemata tuhaks põletada?» mõtlesid mehed. Valju mürinauga kukkus katus sisse. Tulesädemed lendasid kaugele ümberringi, ait ja