Ta leia, et miks ei võiks naised olla rohkem nagu mehed. Raha pärast Higgins ei muretse, seda on tal piisavalt. Õpetajana on ta väga konkreetne. See, mida tema ütleb, tuleb ära teha nii nagu tema ütleb, isegi siis kui jaks juba otsas on. Eliza oli väga põikpäine neiu, mille tõttu ei saanudki Higgins asja võtta kergelt, vaid tuligi olla karm, et üldse kuhugi jõuda. Terve näidendi vältel see nii ka jääb, lõpu poole ehk natuke leebumist on näha, kuid vaid väga vähe ja pigem seda sisemist, sest ega välja ta seda oluliselt ei näidanud, lõpuks hakkas ta Elizast siiski hoolima, isegi, kui ta seda endale tunnistada ei soovinud. Mina arvan, et sekkumine teise inimese ellu on õigustatud ainult sellisel juhul, kui inimene ise soovib abi, või kui tegu on kalli ja lähedase inimesega, kes on vajunud juba nii sügavale, et ei saa enam ise hästi aru, et ta abi vajab. Me kõik võime arvata, et oleme jube targad ja oskame jagada
1943 astus Ain Kaalep Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kust ta pärast sõda välja visati. Demokraatlik eluhoiak ja patriotism ei lubanud mehel astuda Saksa sõjaväkke ning seetõttu kuulus ta II MS ajal vabatahtlikuna hoopis Soome armee jalaväerügementi JR 200. 1944. aastal soomepoisina Eestisse tagasi tulles võitles Kaalep Nõukogude võimu vastu. 1945-1946 istus ta tudengina vangilaagris. Ülikooli lõpetas mees pärast Nõukogude võimu leebumist 1956. aastal kaugõppes soome-ugri keelte erialal. NL ajal tegeles mees peamiselt tõlketöödega ja omaloomingu avaldamisega. Esimesena jõudsid lugejateni 1962. aastal ilmunud "Samarkandi vihikud" ja "Aomaastikud". Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep "kuldsete kuuekümnendate" üks eessammujaid. Mitmed Kaalepi huumoriga luuletused muutusid poplauludeks. 1960-1970 töötas Kaalep Elva Keskkoolis õpetajana. 1976 oli ,,Edasia"
annaabi.ee 
