lõigatud lihtsaid ornamente. Eesti kunstiajaloos ainulaadse loomingupärandi kujunemistee viib tagasi Kristjan Raua hilisesse õpinguperioodi Anton Abe kunstikoolis (1899 1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901 1903). Tema Eesti oludes esialgu raskelt mõistetav modernistlik vormikeel ja kogu loomingut läbiv tõsimeelne panteistlik suhe kristlikku traditsiooni kujunes välja sajandivahetusel saksakeelses kultuuriruumis maad võtnud Lebensphilosophie ja eesti muinasusundist pärit lihtsakoeliste kujutelmade omapärase sümbioosina. Tema mõjutajateks sajandivahetuse Müncheni kõigele irratsionaalsele avatud ja sümbolismist küllastatud atmosfääris olid sellised tolleaegse saksa kunstiruumi autoriteedid nagu Franz von Lenbach, Arnold Böcklin, Hans Thoma ja Franz von Stuck. Uuenduslikud liikumised ei läinud mööda ka Kristjan Rauast, kuid 1903. aastal kodumaale jõudnud, pidas ta 7
faasi: „Die erste Phase könnte man ais wirtschaftliche Druckperiode bezeichnen, in der die Agrarbewegung zunächst nur zur klaren Formulierung ihrer wirtschaftlichen und sozialen Forderungen kommt (meil C. R. Jakobsoni aeg!), die zweite Phase hat dagegen ausgesprochen machtpolitische Zielsetzungen (meil põllumeeste kogude omariiklusaegne tegevus praeguseni), während es in den dritten Phase „zum Ausbau einer eigenen Ideologie, zum Bewubtwerden einer agrarischen Lebensphilosophie kommt“. Meie omas arengus oleme jõudnud kolmandani. Kuid kuna meie ainus eesti rahvusest sotsiaalne kiht on talupoeg, — ta ei ole meil mitte üksnes „Nährstand“, vaid ka „Stamm“, tüvi — ja tema omab valdava kaalu riigis, siis saab parata- matuks Eesti riikliku, rahvusliku ja maa ideoloogia liitumine üheks tervikuks. Neidsamu kolme arenemisfaasi näeme nimelt ka kogu meie rahva arengus. Prae- gune kriis, mis on kõigepealt just ideoloogiline kriis, peab meid asetama samasse
annaabi.ee 
