Päris mõnus on vahipostil ajaviideks pool tundi järjest närida kivikõvat leivakoorikut Valgete oade supp on ka päris teretulnud. Me elame puhtalt juhusest. Sõjaplatsil sureb iga sõdur juhuse tõttu või jääb tänu sellele ellu. Kui mürsk tuleb, tõmbun ma küüru, kuhu see maandub, seda ma ei tea. Me peame uskuma ja usaldama juhust. Meist on saanud elajad, me ei viska granaate inimeste pihta, vaid surma pihta, mis meid taga ajab. Sõjaväljale jäävad lebame kangestunud kujud. Osal puudub alalõug, mõni lebab ilma käe või jalata, mõnel on kild puusaluu mitmeks tükiks rebinud, osa on ilma jäänud poolest kehast, soolikad on segunenud märja mullaga, mõnest on alles jäänud ainult vereplekk seinal. Vigastatutel pigistatakse kausside kaupa mäda haavadest välja. Raske on mõelda, et need on veel inimesed või kunagi olid. Huumor aitab meil taluda seda olukorda. Kui me näeme puidust kirste, siis me naljatame, et need on seal meie jaoks
2. Ilusaimgi õis närtsib, pehkib ja muutub mullaks, samuti kui inimese õitseaeg on piiratud oli hetkeks ja teda pole enam. 3. Oleme inimesed vaid oma kujutlusis, unistusis, oma minevikus mida kanname nagu ammu lagunenud kuube. Hoiame seda nagu pühandust oma südame juures ega taha tunnistada, et see peaks juba ammu olema setu nartsukoormal. Oleme inimesed üksnes siis, kui öö on meie ümber ja kui lebame tööst puhanuina vaikselt oma naridel, jah siis hakkame rõõmsalt kohe sammuma kord käidud radasid mööda. 4. Sukeldme järjekordselt oma minevikku ning lendame nagu linnud läbi tormise öö oma kodumaa poole. Hakkame elama kujutlusis, möödunud päevade õnneraasukesteks, otsime soojust sealt, kus seda veel on. Hinnang: Minu arust oli huvitav raamat, igatahes põnevam kui ootasin. Meeldis kuidas mehed naistest rääkisid
annaabi.ee 
