Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
Mingisugune mälgulik kogemus.
Rudolf Sirge 1956 "Maa ja rahvas" hakkab märkima üleminekut stalinismist sulaaega.
On ilmne, et Sirge teeb julgemaid samme, kui teised: pärast sõda on Sirge esimene, kes
mainib ilukirjanduslikus tekstis küüditamist. Eks ta käsitleb seda n-ö õigest vaatepunktist,
aga et ta nii õrna teemaga rinda pistab, on tähelepanuväärne. Ja Sirge suudab 50-
60ndatel kujundada välja osava piiri peal laveeriva rolli. Smuul, Hint ja Sirge satuvad eri
positsiooni loomingus.
Luule puhul on selge, et kaks keskset autorit on J. Smuul ja D. Vaarandi.
Kunstiliselt ja positsiooni mõttes on Smuul ja Vaarandi teistest erandid. Mis luules hakkab
muutuma lisaks sellele, et tulevad huvitavad kaanepildid luulekogule? Kolm iseloomulikku
punkti:
1) hakkab vohama poeemizanr värsstekst muutub pikemaks ja jutustavamaks