Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani
Märksõnadeks: taastamine, ülesehitus, lootused paremale tulevikule, üldine optimism,
vabatahtlik ületunnitöö.
1940ndad Eestis
Nn järel-eesti-aeg (Madis Kõivu termin) aeg, mil ühiskonnas eksisteeris veel palju sellist,
mis pärines sõjaeelsest ajast (ca 1945-1948)
1949. a küüditamine
Sundkollektiviseerimine
Paljud teatrid olid sõjas hävinud või varemeis (Vanemuine, Estonia, Endla, Ugala. Narva
Teater), koos hoonetega hävisid ka kostüümid, dekoratsioonid lavavara.
Osa näitlejaid-lavastajaid oli 1944 Eestist lahkunud, osa Siberis ja vangis.
Siiski kõik teatrid alustasid tööd.
Juba 1944/45 hooajal pärast sõda loodi mitme teatri juurde õpperühmad..
ENSV Kunstide Valitsust juhtis Johannes Semper, teatrite osakonda Paul Rummo.
1946 alustas tööd Eesti Riiklik Teatriinstituut, direktoriks Priit Põldroos.
Nõukogulik juhtimisstruktuur ja konrollimehhanismid:
Üleliidulised ja vabariiklikud üksused. Parteiline juhtimine
annaabi.ee 
