NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
14–15,18–26, 29– 30). Teatri ja ühiskonna vahekorraga seoses aktualiseerub kas
või vastupanu mõiste. Pole põhjust kahelda väites teatrist kui omalaadsest
vastupanuliikumise vormist: teatrilavastused ja laulupeod toimisid tõepoolest pea
ainsate rahvast vabatahtlikult ühendavate, vahetut ühistunnet tekitavate
foorumitena (Tormis 1995: 289) ning neid kunstiavaldusi oli võimudel palju
keerukam tsenseerida kui näiteks kirjasõna, kuna lavatekst ei realiseeru „mitte
mingis ainsas lõplikult antud vormis, vaid vahetult andmata invariandi ümber
kujunevate variatsioonide summana” (Lotman 1990: 205– 206). Teisalt pole
põhjust vastupanu mõistet kultuurinähtustele liiga kategooriliselt ega üheselt
üldistada; nii mõnigi loovisik on küsimärgi alla seadnud oma loomingu 25
(retrospektiivse) ületõlgendamise poliitilises võtmes (vt. Paul-Eerik Rummo