NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
modernistlikku teatrikeelde (Epner 1998: 175). Ka 1960.–1970. aastate
teatriuuenduse teise võtmekuju Evald Hermaküla teatrinägemuses oli just
1970ndail üheks keskseks missiooniks rahvuslike juurte ning rahvuse vaimu
tajumine ja kehastamine (Epner 2006: 2446). Mainitud kümnendit iseloomustas
üldse folkloorse ainese jõuline esiletõus, mis haakus muutunud teatriesteetikas
mängu ja müüdi tähenduslikkusega lavastustervikus
partei lõppeesmärki – kultuuri täielikuks propagandavahendiks muutmist – ei
realiseeritud Nõukogude režiimi ajal kunagi täiel määral; 5) intelligentsi,
kultuurieliidi aktiveerumine.
Allikad
T. Kreegipuu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s
aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükikirjanduse näitel. Magistritöö. Juhendaja
Ph.D. T. Tannberg. Tartu, 2005, lk. 143.