2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 kooseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Olulisematel lavastustel on sünkroontõlge vene keelde. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati
dünaamiline tegevus. Dialoog kopeeris kiiret lühendatud stiilis kirjutatud telegrammi. Üldisemalt. Enamik neid näidendeid sündisid I MS ajal väljaspool Berliini. Kui sõda lõppes, jõudis ekspressionism ka pealinna. Kinnistus lavastaja tähtsus. Lavastused pidid olema läbivalt ühtse stiiliga; lavastaja pidigi looma sellise terviku. Iseloomulik rõhutatud rütmilisus. Oluliseks said liikumine, misanstseenid, palju oli järsku, nurgelisust zestikulatsiooni. Palju massistseene. Lavastustel oli iseloomulik hakitud kõnelaad: karjatused, hüüded, kaldumine ekstaatilisusse. Elusarnasust ja olustikulisust välditi. Ekspressionistlik draama on seisundidraama! Ekspressionistlikud lavastajad: väga radikaalsed Leopold Jessner, kes kasutas ekspressionismi klassikalise dramaturgia peal ja Jürgen Fehling, kes lavastas kaasaegset dramaturgiat. Jessner kasutas lagedat lava, mis oli jaotatud erinevatel kõrgustel asuvateks mängupindadeks, mida ühendavad trepid. Nn jessneri trepp
annaabi.ee 
