Madis Kõiv
Tema näidendeid on iseloomustatud kui
“erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise
ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski
autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui
üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti
näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust,
vaid on omaette fenomenaalsed tegelased. (1) „Mul on selline häda, et mul tulevad
mõtted pähe no mitte soliidselt, aga kui tulevad, siis karjakaupa. Tulevad karjakaupa
ja korraga, liiguvad korraga mitmes suunas ja siis ma pean kõike korraga kirjutama
… ja ma pean nii kiiresti kirjutama, no et laiali ei jookseks, aga ma ei jõua nii kiiresti
kirjutada. Hiljem panen tähele, et olen kirjutanud sõnast ainult kaks kuni kolm tähte“
(5)
Madis Kõivu teostes mängib olulist rolli aeg
annaabi.ee 
