Sisekujunduses lähtusid arhitektid sotsiaalsest klassitsismist. Teatrisaali lagi otsustati kaunistada freskomaaliga. Kunstnikele esitati nõudmine, et laemaali temaatiline lahendus ei tohi olla juhuslik, vaid peab kajastama sotsialismis suurt ülesehitamisajastut ja vaenlase poolt purustatu taastamist. Töö võtsid ette kolm kunstnikku Elmar Kits, Evald Okas ning Richard Sagrits. Kuna kogu lage pilguga haarata on keeruline, on kunstnikud jaganud lae neljaks üksikuks süzeeks. Lavapoolne osa on pühendatud võidule vaenlase üle ning kangelaste rõõmsale vastuvõtule elanike poolt, lae vastasosas kujutatakse laulupidu, vasakul pool on teemaks "Põllumajandus" ning paremal "Tööstus ja kalandus". 1946. aastal avati kontsertsaal uuesti, 1947. aasta oktoobris avati ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. Hoone oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011
Alonso Quijana majapidajanna punase-valge triibulise seeliku küljest tulid välja kombitsad, just nagu kaheksajalal. Aldonzal/Dulcineal oli seljas heledas toonis põlviniulatuva puhvis seelikuosaga kleit, mis nägi eemalt vaadates üsna räbal välja, ja jalas olid tal kontsaga saapad. Teatrisaali lagi on kaunistatud freskomaaliga. Kogu lage ühe pilguga haarata on keeruline, sest kunstnikud on jaganud lae neljaks üksikuks süzeeks. Lavapoolne osa on pühendatud võidule vaenlase üle ning kangelaste rõõmsale vastuvõtule elanike poolt, lae vastasosas kujutatakse laulupidu, vasakul pool on teemaks "Põllumajandus" ning paremal "Tööstus ja kalandus". Lava kohal seina peal on ornamentaalse lindi peale kirjutatud lause ,,Kunst kuulub rahvale". Lava peal asetsevad kastid olid ka mitmekülgsed, need aitasid kohastuda stseeni toimumiskohaga. Näiteks ühele poole olid maalitud üksteise peale laotud kivid, mis pidid
annaabi.ee 
