huvitavaks. Kõige rohkem põnevust tõi hall koer, kes oma kavalate ja samas häbematute nippidega teatrit saboteeris. Teoses olid segamini vale ja tõde, mille loo jutustaja peatüki lõpus ära mainis, kas ta tollel hetkel valetas või rääkis tõtt, aga tema arust pole luiskamises midagi halba ning see käib paratamatult elu juurde. Romaanis kirjeldati olukordi ja intsidente väga täpselt, mis aitas kergelt pildi kogu tegevusest silme ette luua. Oleks võinud olla natukene rohkem lavapealset tegevust, sest see oleks paremini aidanud kajastada tolleaegseid arusaamu ja näidanud, millest rahvas rahuldust sai ja mida sellel ajal ühiskonnas nappis. Teos pani mind lugemise ajal sügavalt mõtisklema nende väärtuste üle, mis pole materiaalsed, vaid vaimsed, sest tegevuse käigus olid tegelased ehk teatri näitlejad loonud väga tugeva sideme teatri hingega. Tegelasi ei huvitanud uue valmiva teatri mugavused ega oma palgad, vaid see, kuidas
sopran Irina Dubrovskaja, teise peategelasena, Alfredo osas Alexander Schulz, kes on Saksamaalt, dirigendina välismaal õppinud ning hetkel seal tegutsev Oksana Lõniv ja lavakujunduse ja kostüümide eest hoolitseja Anna Kontek Soomest ning kõik toimus kokkuvõttes pisikeses Eestis. Olles juhuslikult ennem lugenud ,,La Traviatale'' aluse andnud raamatut ,,Kameeliadaami'', siis oli ooperi sisu tuttav ning peatähelepanu ei kogunenud subtiitritele, vaid sai jälgida lavapealset tegevust, lauljaid, laule ja orkestrit. Mulje oli kõikvõimas, kuidas lauljad oskavad oma häältega mängida ning imelisi meloodiaid luua. Kõik, orkester, solistid ja koor, kokku moodustasid võluva harmoonia, mis ei jäänud tähelepanemata arvatavasti kellelgi. Tervet ooperit läbib üks kindel joon valsilisus. Verdi on kasutanud muusika kirjutamisel valsi taktimõõtu, mis pidevalt saadab loo kangelannat. Kord on valss
annaabi.ee 
