NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
pidada Irdi tähtlavastusteks kujunenud rahvatükkide üheks parimaks näiteks.
Tundliku ühiskondliku närviga ja samas elupoeesiasse uskunud Grigori Kromanov
tõi Draamateatris lavale Kazys Saja nii looduse kui ka inimhinge saastumise ohtu
käsitleva näidendi „Pühajärv” (1971), millest jäi teatrilukku Ita Everi julge
osalahendus ekstsentrilise Izoldana; Enn Vetemaa väikekodanlikku mentaliteeti
lahkavas lavaloos „Õhtusöök viiele” (1972) tegi aga oma veenva näitlejadebüüdi
Kersti Kreismann. 1970ndad oli väga viljakas aeg Mikk Mikiveri lavastajateel;
kümnendi keskel suundus ta Noorsooteatri peanäitejuhi kohalt (1970–1974)
Draamateatrisse, kus temast sai mõni aeg hiljem samuti peanäitejuht (1976–
1985). Arthur Milleri „Proovireisija 36 surm” (1970 Noorsooteatris) tähistas Heino
Mandri loomingulist uussündi peategelase Willy Lomani rollis. Mikiveri teine,