rütmikamaid palu. Koosnes mitmest umbes 7-8minutilisest loost, mis järgnesid üksteisele ilma pausideta. Muusika oli lõbus ja uudne ning väljamõeldud keel äärmiselt huvitav. Koor oli tasemel, et nii rasked lood selgeks õppis ja tantsijad olid ka arvatavasti oma ala profid. Algul oli tunda esinejate pisut närvis olekut ning ebakindlust või isegi häälevärinat, aga see kadus pärast paariminutilist lavalolekut kui vits vette. Arvestades esinejate vanust ja ehk ka lavakogemust on see täiesti arusaadav. Süzee oli väga omapärane. Kujutati nagu salapära kahe maailma vahel- tantsijate ning lauljate. Tantsijad hakkasid lauljates huvituma ning tahtsid nendega suhelda. Lõpuks lauljad ning tantsijas sulandusid ning muutusid kui üheks kauniks, armsaks pereks. Hästi armas ning lihtne sisu. Lõppes ameerikaliku ,,happy ending"-uga. Etendus ise oli väga nauditav
Väga varakult õppis ta erinevaid karaktereid looma. Esimesteks suuremateks osadeks teatrikooli lõpetanud Salme Reegile oli nimiroll A. Bridadere ,,Pöialpoisis" 1931. aastal ja väike tüdruk Grete V. Baumani ,,Hüpiknukkude meistris". Salme Reek ei ole kunagi ühestki rollist ära öelnud. Osast äraütlemine, ka siis, kui see tundus esialgu vastumeelne, ei ühtinud näitleja põhimõtetega. Iga roll, isegi niisugune, mis kujutas endast vaid põgusat sõnatut lavalolekut, nõuab tema arvates näitleja jäägitut pühendumist. Ta ise ütleb nii: "Ükskõik, millise ülesande näitleja sai, pidi ta elu eest tegema ikkagi rolli. Ta pidi ka episoodilisse ossa panema kõik võimed ja oskused, et tähelepanu äratada." Salme ei ole eelistanud ühte lavastajat teisele või ühte partnerit teisele, ta pidas oluliseks oskust töötada kõigiga. Ilmselt just see oskus avas talle võimaluse töötada paljude erinevate lavastajatega nagu
annaabi.ee 
