Üldine Teatriajalugu II
kohalolek; intensiivselt kujutas armastuse ja surma vastuolu; inimene paigutatud
maailmavaatelisse fatalismi; inimene kosmiliste jõudude meelevallas; talle omane fatalism.
Leiab, et inimese tegutsemine mõttetu, laseb tegelastel laskuda eksistentsiaalsesse VAIKIMISSE.
Uus teatriesteetika kasvas välja näitekirjandusest. Maeterlincki puhul vorm rahulik, liikumatu,
sõna, mida lausutakse vaikselt, ei mingeid karjeid, ei tormilisust. Selline dramaturgia vajab
lavakunstnikult uusi vahendeid. Teatrist saab otsekui pühakoda.
Sümbolism tekkis peamiselt hariduseliidi hulgas. Reaktsioon tolleaegsele ühiskonnale, tõusvale
ratsionalismile; sellele, kuidas arenesid loodusteadused jne. Sümbolistide põgenemist
unenägudesse, privaatsesse sfääri vastukaaluks argitegevusele. Maeterlincki maailm poeetiline,
näidendites näha pilte, kus võlvkoopad, järved, meri, mets; tihti kaevud, tornid, paleed, haiglad.