sõna ,,teater". Teater rajati nii, et seda saaksid inimesed maastikul vaadata laugjalt tõusval maastikul, tüüpiliseks kohaks oli näiteks mererannikute lähised kohad. Antiikajal oli teater kõvasti tinglikum, kui tänapäeval. Tähtsamateks erinevusteks olid need, et antiikdraama oli üles ehitatud sõnadele ja kõnele. Samuti ka see, et liikumist ja miimikat piirasid näiteks pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask. Mask oli väga tähtis antiikkreekas. See avas lavakarakteri soo, ea, sotsiaalse ja majandusliku seisundi. Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt atika tragöödiaks. Atika tragöödia saavutas oma suure populaarsuse juba 5. sajandil eKr ning 4. s. eKr levis juba üle kogu Kreeka. Esimesel pilgul paistab, et on olemas ka teooriaid, kus seostati tragöödiat saatürdraamaga, kuid jumal Dionysose saatkonna moodustanud ülemeelikud saatürid ei olnud üldsegi sarnased sokuga. Samas ei ole ka välistatud,
31. Mille poolest erinesid Vana-Kreeka teater ja draamaetendused tänapäevastest? Antiikdraama oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist ja miimikat piirasid näiteks tragöödias pikk rüü, kohmakad jalanõud (koturnid) ja mask. Viimane oma avatud suuga rõhutas rääkimise ja sõna osa. Mask avas tegelaskuju olemuse kõige üldisemad jooned, mille juures nüansid erinevad tunded kaasa ei mängi. Polnud võimalik jälgida näoilme muutust ega varjundeid hääles. Mask avab lavakarakteri soo, ea, sotsiaalse ja majandusliku seisundi, kõlbelised omadused ja hingelise seisundi, andes välise iseloomustuse. Mask tehti enamasti lõuendist, kaeti kipsiga ja värviti. Silmade ja suu jaoks olid avaused. Mask kinnitati paruka külge. Mitmed teatrikonventsioonid tingisid selle, et vaatajad ei näinud toimuvat laval vahetult, vaid sündmustest tuli teatada ja jutustada ning tegevuste üle arutada. Veriseid stseene laval ei etendatud. 32
annaabi.ee 
