"lautoliiki" - 1 õppematerjal

Vana Kreeka pillid

Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks. 16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse ­ ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse. Citola Citola valmistati ühest puutükist, sel oli lame pirnikujuline korpus ja lühike kael ning harilikult kolm üksikut messing- või teraskeelt