Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused
,,sisutud". Esikkogus ,,Uneraev" keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele
jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise
ja sümbolistliku luule mänguline dramatism, hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu
maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu tõlked
prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni
eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud. Dekoratsioonid ongi see kuju.
Temagi luules kindlad temaatilised ja motiivilised lainevahed: kesksena nt erootilisus, mida
kord varjundavad metafüüsilised vihjed, kord vürtsitavad ülistuse-mõnituse palavikuline
vaheldumine ja ülikaunis vormis obstsöönsused. Kosmilise ja kristliku sümboolika
sagenemine 90ndatel ning kõrge-madala dramaatilise vastasseisu suubumine
kurvatoonilisusesse.