EESTI KEELE VÕÕRKEELENA ÕPPIMINE
populaarsuse ja oli kuni 1980.aastateni kasutusel pajudes maades. Audiolingvaalse
meetodi kujunemist on oluliselt mõjutanud biheivioristlik psühholoogia ja
strukturaallingvistika. Biheivioristid kirjeldasid inimese käitumist (sh ka keelilist)
lihtsustatult. Nad arvasid, et inimene reageerib ärritusele ja kui ärritustele anda
positiivset tagasisidet, kujuneb sellest pikapeale harjumus. Keeleõppimist vaadeldigi
kui harjumuste mehaanilist tekitamist, st dialoogide ja lausemudelite päheõppimist.
Olulisele kohale tõusis keelte võrdlev analüüs, sest teadvustati, et keeltevahelised
erinevused põhjustavad võõrkeeleõppimisel suuri probleeme. Audiolingvaalse
meetodi kasutamiseks sisustati keelestuudioid, kus õpilased kuulasid helilindilt
dialooge. Osaoskusi arendati kindlas järjekorras: kuulamine, kõnelemine, lugemine,
kirjutamine. Meetodit on kasutatud nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel.