Bernard Kangro
See tõestab lüürilisuse astet ja
toob eredalt esile sonetipärja loomupärase sünteetilisuse, süzeelisuse. Üksikutest lüürilistest
süzeedest põimitakse tervet pärga haarav sündmustikuline kude, täites nii zanri ,,vormilise
süzee" konkreetse sisuga. See lähendab pärga omakorda eepikale, nagu ka kiretu kirjeldus,
objektiivne pildistik varjatud subjektiivsuse ees. Ohtrad on ka dramaatika väljendusvahendid:
otsene kõne, küsimused-hüüatused, lausekatkestused, elliptika, mitmed pöördumised, mis
peegeldavad sügavalt konfliktset sisu. Tavapärase lüürilise töö asemel on tulemuseks
lürodramaatilis-eepiline teos.
Niisiis sonett lüroeepikana. Alapealkirigi viitab eepikale: ,,Kolmas reisikiri", s.o.
Kihvakaania-kirjade jätk. Paigutab ju autor sonetipärja oma hilisema lüroeepika valikkogu
,,Süda ei põle ära" kulminatsioonigi! Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks
annaabi.ee 
