Onomastika, nimekorraldus
kõrgajal, 1930. aastatel. Eestipäraseid nimesid ja äärmustest hoidumist saaks
ja tuleks aga siiski propageerida. Kohanimede puhul on nimede eestikeelsuse
nõuet suhteliselt kõige kergem ellu viia, kohanimeseadus piirab suvaliste
võõrapäraste nimede teket. Isegi eraomanduses oleva maa puhul on avalikud
huvid seatud kõrgemale üksikisiku (maa omaniku) huvidest, sest ametliku
nime määrab kohalik omavalitsus. Kohanimede lauseestistusest pole aga
juttugi, kaitstakse põliseid nimesid, sh aja- ja kultuurilooliselt väärtuslikke
võõrkeelseid nimesid ning vähemusrahvuste kohanimesid. Äri- ja
ettevõttenimede osas on keelsusnõudeid olnud kõige raskem esitada,
praegused õigusaktid ei anna selleks vähimatki tuge. Tuleks taotleda vähemalt
nimede kirjeldavate osade (liigisõnade jm) eestikeelsust. Nagu näitab statistika
(vt 5.3.2), on võõrkeelsete nimede osakaal üldpildis suurenenud, ent ei ole
annaabi.ee 
