V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tegevusetult kiriku ees tule all hoiab. Raev aitas leida redeleid ja uusi tõrvikuid ja mõne
minuti järel nägi ehmunud Quasimodo, kuidas see kole sipelgapesa igalt poolt hakkas
kirikut ründama ja üles ronima. Kel redeleid polnud, võtsid appi sõlmilised köied, kellel
köisi polnud, ronisid raidkujudest kinni hoides ülespoole. Mõni riputas ennast teise kaltsude
külge. Polnud mingit võimalust seda meeletuse kasvavat tõusu seisma panna. Vihased näod
põlesid metsikult, mullakarva laupadel voolas higi, silmad välkusid. Kõik need vastikud ja
inetud lõustad piirasid Quasimodot igast küljest. Paistis, nagu oleks mõni teine kirik
Jumalaema kiriku vastu välja saatnud oma gorgod, penid, oma lõustad, deemonid, oma
kõige fantastilisemad raidkujud. See oli nagu elavate koletiste kiht fassaadi kivist koletistel.
Vahepeal süttisid tuhanded tõrvikud kiriku ees väljakul. Seni pimeduse katte all sündinud
kaootilisele rünnakule langes äkki hele valgus
annaabi.ee 
