V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal
segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele palsamit panna. Filosoofia
oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat
läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu
Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta
meister Guil-laume Doulx-Sire'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla
saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist Pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda
rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-
Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ning järele mõeldes, kuhu
ööbima minna -- kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada --, tuli talle meelde, et nädal