Anne Vabarna
Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja Eesti Raadio
ühiskäigul Setumaale 1959.a. laulis ja jutustas Anne Vabarna magnetofonilindile 62 pala.
Eriti tihedad sidemed säilisid A. Vabarnal oma kaua-aegse sõbra P. Voolainega, kes külastas
laulikut korduvalt ning võttis mõnikord Anne juurde kaasa külalisi väljastpoolt Eestitki (näit.
1959.a. läti akadeemiku M. Stepermanis'e). Harilikult pani ta neil käikudel kirja ka Anne
improvisatsioonid külalisele, temale endale või Anne lauluvormilised pöördumised mõne muu isiku
poole. Nii on lauliku elu viimastelt aastatelt, mil ta üsna sageli viibis haiglates, Annelt kirja pandud
arvukaid improvisatsioone arstidele.
Lauliku vanaduspõlve ei sobi kuidagi nimetada muretuks. Ta perekonda tabasid mitmed ootamatud
saatuselöögid. 1950-ndate lõpus suri väikesest kaelale tekkinud paisest poeg Arvo (Timofei), kes P.
Voolaine õhutusel oli Tartus omandanud õpetajakutse (realiseerides sellega kõige paremini ema
annaabi.ee 
