Loominguline töö vene luulest, Jessenin, Gumiljov
hoolimata kirglikest tunnetest. ,,Te leidsite: / Meil lahkuda on vaja, et küllalt piinanud on
teid/ mu kergemeel,/ et tasa tegema nüüd peate kadunud aja,/ kuid ikka endiselt-/ mäest alla
viib mu tee." Miks siis just see luuletus? Millegipärast kerkis mulle silme ette õhtu läbi
tülitsenud paar, kes hilisöösel üksteisest maruvihastena lahkuvad, hommikul aga tekib
mõlemais taas paratamatult igatsus üksteise järgi ja läbi udu justkui paistab taas lootus
leppimiseks.
Puhtalt laulutsitaadi impressionistliku meeleolukujutamisega kokku sobiv on mu kolmas
valitud luuletus ,,Täiskuu külma kulla alla jäin." ,,Täiskuu külma kulla alla jäin./ Lõhnavad
levkoid ja oleandrid./ Helded, sõbralikud sinitandrid vaikses mõnutundes läbi käin." Too
luuletus, mis siis et hoopis ööst rääkiv, tundub kuidagi meeleolult väga hästi sobivat.
Viimases luuletuses ,,Pole tarvis palvet, kurtmist, nuttu!" on tähtsal kohal kõige kauni ja eheda