Eesti rahvamuusika
loodushäälte, nutu vm helide piirimail. Paljud neist laululiikidest (hüüded, loitsud, itkud jm) on tuntud eri rahvastel üsna sarnasel kujul.
Suurem osa vanemast vokaalmuusikast on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning selle liigitus ja stiilitunnused sõltuvad kasutamise
otstarbest.
Varast vokaalmuusikat esitati üksi, see oli ühehäälne (v.a mõrsjaitkud). Laulutekstis (kui seda oli) öeldi rõhuline silp tavaliselt kõrgema
hääletooniga, rõhutu(d) madalamaga. Laulu lõpus oli sageli "üllatus" senisest erinev osa, näiteks hüüe tsärr! pääsukeselaulu lõpul.
4.1. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja
marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm.
annaabi.ee 
