Luule loovtöö
,,Ühel põuasuve päeval,/ kui
niisama õitseb nurm,/ sama hajameelse käega/ minu peagi võtab surm." Leinajatele on kaotus
palju suurem ja raskem kui lahkujale, kes teab, et saatust ei ole võimalik kuidagi muuta ja
kunagi jätavad maailma maha kõik. Kui saabub aeg minna, pole midagi parata. Hoolimata
inimeste saavutustest ja tegudest elus, ei suuda keegi surmale vastu hakata. ,,Ja mulla all pea
magame me kõik,/ kes maa peal üksteist magada ei lase."
Nagu lauluski toob Tsvetajeva sisse loojangumotiivi. ,,Tean, poolvalguses suren! Kas
loojangul, aos / kuid koos kummaga neist pole enese teha./ Ah, kui saaks, et mu tunglast
leek kaks korda kaoks,/ kahte surma et sureksin koidu ja eha!" Päikese kadumist-tõusmist
võrreldakse inimese lahkumisega varjuriiki. Luuletaja arvates on just poolvalguses
romantiline ja õiglane surra.
Teine olulisemaid naisluuletajaid Venemaal oli Anna Ahmatova (1889-1966). Tema hilisemas
annaabi.ee 
