Härma lahkumiskontsert selgus, et ta oli kihlunud saksa parun Heinrich von Trebraga ja pidi Eestist lahkuma. Kuid aastad möödusid rahvalaulude kogumise ja koorijuhtimisega. Miina Härma koor kogus kuulsust ja ta ise jäi kodumaale. Põhiliselt rahaliste murede pärast siirdus Miina Härma 1903. aastal elama Kroonlinna. Kui Härma asus Kroonlinna jäi kahjuks koori tegevus soiku. Elu hilisemal perioodil elustas ta omanimelise segakoori taas, mis muutus Miina Härma nimeliseks lauluseltsiks 1915. aastal oli Miina Härma sunnitud I maailmasõja tõttu Kroonlinnast lahkuma. Nime eestistamine (Hermannist Härma) toimus 1935. aastal enne helilooja 70-ndat sünnipäeva. Uus nimi võeti väga kiiresti omaks. Miina Härma suri Tartus 16. novembril 1941. a. ja on maetud Tartu Raadi kalmistule. Miina Härma suureks teeneks võib lugeda seda, et ta võttis vaevaks tuua orelimuusikat ka maarahva hulka. Linnades toimus sageli kontserte, kuid maale ja väiksematesse kohtadesse
Oma koorijuhi kogemused sai Härma juba Peterburi konservatooriumist, kus ta õpetaja dr. Hurda kaasabil koondas eesti soost koolilapsed ja õpetas neile pühapäeviti rahvuslikke laule. Sellega soovis ta virgutada sealseid eesti rahvusest noori nii muusikaliselt kui ka rahvuslikkult. Elades Peterburis juhatas Miina Härma ka lühemat aega Peterburi Eesti Heategeva Seltsi segakoori. Elu hilisemal perioodil elustab ta omanimelise segakoori taas, mis muutub Miina Härma nimeliseks lauluseltsiks. Miina Härma heliloojana Miina Härma on viisistanud mitmeid Anna Haava luuletusiHärma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed. ümmarguselt 60 aasta pikkuse loomeperioodi jooksul jõudis ta kirjutada üle 200 koorilaulu, kümmekond soololaulu, lugulaulu "Kalev ja Linda", laulumängu "Murueide tütar". Tuntud on tema rahvalaulutöötlused. Esimesed loomingulised katsetused algasid juba enne konservatooriumi astumist, nt. "Isamaa, õitse sa", mille Härma kirjutas M. J
annaabi.ee 
