Muusikal oli tema silmis väga suur kasvatuslik tähtsus, seda rõhutas ta oma koolisüsteemis ning soovis laulmise kaudu ka kogudust jumalateenistusel kaasa haarata. Tema liturgiakorralduses oli kindle koht saksakeelsetel hümnidel (vaimulik koorilaul). Saksa protestantlikku kirikulaulu kutsutakse luteri koraaliks. Selle aluseks on stroofiline värsstekst jai gas salmis korduv viis. Algusest peale tehtud sellest aga ka mitmehäälseid kooriseadeid. Väga paljud 16. sajandi nootidega lauluraamatuist on just kooriga laulmiseks, ja eks vita koorile ka nimetus “koraal”. Siiski ei hakanud kogudus kohe kaasa laulma, toeks oli vaja eeslauljat, koori või orelit. Orel polnud 16.- 17. sajandil suuremates kirikutes enam haruldane, seda kasutati vaid üksinda või koori saatmiseks. Koguduselaulu saatmine oreliga sai tavaliseks alles 18. sajandi lõpul. Esimesed luterlikud lauluraamatud ilmusid 1524. aastal ja sisaldasid
annaabi.ee 
