Ambroosiuse laul
vahetantsud pidulisi omavahel paremini, aidanud noortel paremini kontaktigi saada. Paljud
algselt n-ö harilike lauludena tuntuks saanud laulud kujundati vahelaulude lisandamisega
ringmängulauludeks. Piirkonniti kujunesid välja omad lemmikud, selekteerusid viisid, mida
selles funktsioonis eelistati.
Laulu rännak mööda Eestimaad ja läbi aja algas niisiis 1860. aastate jõulude ajal.
Peatselt ületas laul oma sünnikoha piirid, saades suulise leviku, laulukladede ja trükitud
laulikute vahendusel tuntuks üle Eesti. Peale algse viisi lauldi tekstivariante mitmesugustel
erinevatel viisidel. Suulises kasutuses oli laul sageli refrääniline, trükiversioonid seevastu
refräänitud, nii nagu oli seda ka esimene tükis ilmunud tekst, mis ilmus 1878. a laulikus
«Kirju kuk, ehk küla laulik».
Tänaseks oleme selle laulu praktiliselt unustanud, kuid 1920.-1930. aastatel oli see
rahva seas - nii linnas kui maal - sagedasti lauldav seltskonnalaul