Rahvalaulud
6. Rahvalaulik
Kutselisi laulikuid eestlastel polnud, kuid nad spetsialiseerusid siiski.
Leidus häid pulmalaulikuid.
Paljud laulikud olnudki ühtaegu inimeste ja loomade ravijad.
Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Tekst ja meloodia on lauliku peas, temast sõltub teksti püsimine või muutumine,
edasiandmise täpsus ning uute laulude improviseerimine. Eeslaulja on regivärsi ettekandes soolo-osa esitaja, aga ka laulujuht, kes
peale teksti valib ka laulu tempo ja meeleolu. Iga edasiandja on kaasautor, kes jätab tekstisse oma jälje.
Nimetus laulik on rahvapärane. Sünonüümideks: luuletaja, veeretaja, sõnasepp.
Laulujuht on: eestlaulja, eestütleja. Lauluoskajat nimetati Kihnus lauluinimene, mujal veel laululine, sõnuline, Setus lauluema.
Rahvalaulik on laulu elav esitaja, kollektiivse traditsiooni hea tundja ja selle autoriteetne kandja, kes võib esineda laulujuhina
annaabi.ee 
