"laulmislust" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Eriti hälli-tasid teda kellad. Neist hiiglariistadest hoovas tema peale otsekui võimsa magnetismi suuri laineid. Igal koidikul oli ta endisest rahulikum, hingas vabamalt, 361 paistis vähem kahvatuna. Sedamööda kuidas ta hingehaavad kinni kasvasid, lõi ta näol uuesti õitsema veetlus ja ilu, kuid endisest tõsisemalt ja rahulikumalt. Ka ta endine iseloom tuli tagasi, osalt isegi ta lusti-likkus, ta armas huulte mossitamine, ta armastus oma kitse vastu, laulmislust ja häbitunne. Ta püüdis hommikuti ennast riietada kambri nurgas, et keegi seda läbi aknaava naaberpööninguilt pealt ei näeks. Kui Phoebusele mõtlemisest aega veel üle jäi, mõtles mustlastüdruk vahel ka Quasimodole. Too oli ju ainus side, ainus ühendus, ainus lüli inimeste, kõige elava ja tema vahel. Tema vaeseke oli ju veelgi enam eraldatud välismaailmast kui Quasimodo. Ta ei saanud aru oma imelikust saatuse saadetud sõbrast. Tihti heitis ta enesele ette, et tal pole